Milline lapsepõlv on õnnelik?

Ma jälgin Eestis toimuvat põhiliselt sotsiaalvõrgustiku kaudu, nii ei ole ka minust mööda läinud tõsiasi, et “Orissaare seeneline” aka EV esimene naispresident olevat mingis intervjuus väitnud, et nõukogude ajal kasvanud lastel ei olnud õnnelikku lapsepõlve. Ütluse kontekst ja põhjus on jäänud minu jaoks selgusetuks. Aga taolise väite peale vallandunud pahameeletorm on olnud täiesti märgatav, nagu ka loomulik ja vältimatu.

Ka minul, nii nagu väga paljudel teistel inimestel, kes on seda avalikult, käsi südamel vandunud, oli õnnelik nõukogude lapsepõlv. Hoolimata sellest, et riigikord oli tõesti rõhuv, materiaalne küllus puudus ning sõnavabadusest polnud haisugi. Oli minu lapsepõlv õnnelikum kui osaliselt sõja-aastatel kasvanud vanavanemate oma? Või õnnetum kui 1990-ndate aastate algul sündinud poolõe oma? Ons minu laste praegune lapsepõlv parem?

Küsimus ongi selles, millise koefitsendiga õieti mõõta “õnnelikku lapsepõlve”? Võiks näiteks läheneda puht statistiliselt. Vaadelda, millisel ajajärgul ja millistes riikides on väikelaste suremus kõrgeim. Oht surra tiisikusse, tuberkuloosi, lastehalvatusse või tavalistesse “lastehaigustesse” oli 1920-ndatel, 1930-ndatel aastatel kindlasti kõrgem kui järgnenud nõukogude ajal. Eriti linnas elanud lapsed kasvasid sageli üles samuti materiaalses kitsikuses, viletsa toidu najal ning niisketes ja halvasti tuulutatud ruumides. Võiks samuti küsida, kas rahu ajal kasvanud lapsed on õnnelikumad kui sõja-aastatel suureks saanud? Hiljem tagasi vaadates, vaevalt. Kas 1990-ndatel aastatel, ilma nõukogude surutiseta üles kasvanud laste lapsepõlv oli varasemate omast oluliselt helgem? Pealtnäha küll, aga siis meenub, et tänavalaste arv kasvas just tollal äkki ehmatavalt kõrgeks. Järelikult, statistikast pole abi ja lähenemine on vildakas.

“Õnnelikku lapsepõlve” ei ole võimalik sel moel mõõta. See ei sõltu ajast ega ruumist, riigikorrast ega vanemate rahakotist. Lapsepõlv on unikaalne kogemus iga inimese elus. Meil pole võimalik valida, millisel ajahetkel ja kus me sünnime, nagu meil pole ka võimalik valida, millisesse perre me satume. Me kõik defineerime endale oma lapsepõlve ise, korjame isiklikke mälestusi ja talletame neid siis endis kui “õnnelikke hetki”. Samuti ei tohi unustada, et lapsepõlve muudavad lapse jaoks õnnelikuks eelkõige teda ümbritsevad inimesed. Muidugi vanemad ja vanavanemad, õed-vennad, aga ka kõik teised. On selge, et õnnelikku lapsepõlve pole neil, kellelt on see millegipärast ära võetud. Kes on pidanud saama liialt vara täiskasvanuks, kannatama vaimse või füüsilise vägivalla all, taluma ahistamist, kandma endaga kaasas iga päev muret, mida pole kellegagi jagada. Ja seda on juhtunud igal ajal ning igal pool, juhtub praegugi veel. Ka nende laste lapsepõlv võis muutuda õnnelikuks kui nende ellu ilmus äkki keegi, kes märkas ja tahtis kuulata. Oli see siis õpetaja, naaber, politseinik, psühholoog või täiesti juhuslik mööduja.

Õnneliku lapsepõlve loob teiste inimeste inimlikkus. Et EV presidendi arvates loovad selle teised väärtused, on huvitav teada. Aga ka ehmatav.

One thought on “Milline lapsepõlv on õnnelik?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s