SUVI KUI KONTSEPT

Mõni päev tagasi tuli mul õhtul sõita Saksamaale, et osaleda juba ammugi ette planeeritud, 5. klassi lastevanemate poolt korraldatud grilliõhtul. Õnnetuseks langes see just selle aasta kõige kuumemale päevale. Isegi kui ma oleksin meelsamini veetnud õhtu kodus, alumiiniumfooliumist valmistatud mütsike peas ja jalad jääkuubikutega täidetud vannis, mõtiskledes selle üle, kui väeti on ikkagi elu, olles sattunud looduse kaprioolide küüsi – mul polnud valikut. Kella poole seitsme paiku astusin koduuksest välja, õhutemperatuur püsimas jäigalt, ja vabandust väljenduse pärast – lausa võikalt – 37 soojakraadi juures. Sõitsin pooltühja liinibussiga Saksa-Prantsuse piiri äärde ja ületasin pidulikult ning ka veidi partisani kombel, voolujoonelist jalakäijate silda kasutades, Reini jõe.

Mainiksin seda, et bioloogilise mitmekesisuse huvides külvatakse nüüd ju igasugused võimalikud ja võimatud kohad tont teab mis kultuure täis. Ning kui Reini kaldapealsed niideti varemalt saksa psühhopaatse korrapärasusega hoogsalt nudiks, siis nüüd jäetakse siin ja seal jälle midagi kasvama. Loomulikult on needki metsiku looduse tutid ikka aiakääridega korralikult piiritletud ja kõige kohal hõljub nähtamatu slogan- “Ja, es juckt uns/ Yes, WE CARE”, aga vähemalt niigi palju. Ning sellest maailmalõppu ennetavast näidisniidust mööda jalutades tundsin ma äkki midagi, mida pole tundnud ses mõnusalt urbaniseerunud Lääne-Euroopa eluruumis juba aastaid. Tundsin õitseva, kohe niitmisele mineva, ristiku lõhna.

See oli suve lõhn. Eesti suve lõhn. Ning kohe kerkis silme ette tõeliselt metsik loodus, Muhu saar, bussiaknast möödalibisevad niidud, maasikad, mis valmivad alles siis, kui suvevaheaeg on juba ammu peale hakanud.

Koduigatsus oli väga suur. Eesti suvi on ajaliselt ja geograafiliselt piiritletud nähtus, mida iseloomustab pehme valgus ja üleüldine kollektiivne lõdvakslaskmine (tööd tehakse sageli vaid kaugjuhtimise teel). Viimane väljendub omakorda seeläbi, et hajaasustus võetakse taas kasutusse. Suvi algab õigel hetkel (mil on teoreetiline võimalus, et võiks palavaks minna). Kestab piisavalt kaua, et jõuaks tõesti puhata. Lõpeb just siis, kui hakkad igavust tundma ning igatsedki juba salamahti linna tagasi. Eesti suvi on tõeline ja siinmail tundmatu luksus, mida pole millegipärast veel osatud euronormide alla painutada.

Meid kutsutakse igal aastal Eestisse külla. Käime seal meeleldi, nuusutame sealse suve lõhnu. Kuid tuleb tõdeda, et kahjuks on kohalik suve kontsept teine. Siin käivad lapsed koolis või lähevad uuesti kooli tagasi siis, kui ilmad on juba/ikka veel palavad, seega sümboolset üleminekut ei toimu. Maasikad küpsevad ammu enne suvepuhkuse algust, ilmad ei lähe külmaks enne oktoobri lõppu. Ning suvel asutakse miljonite kaupa teele, sadade kilomeetrite kaugusel asuvatesse, hingehinna eest üüritud, kuid see-eest kõigi mugavustega hotellitubadesse, rannakorteritesse, puhkemajadesse. Eelistavalt supermarketi läheduses, mille kaubavalik ei erine millegi poolest kodu lähedal asuva omast. Rand, restoranid, metsarajad- kõik on täis inimesi, kaaskannatajaid, samuti puhkajaid … Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga … ah, kuidas tahaks vahel lihtsalt datšas peenarde vahel külitada! Ainult, et see on unustatud lähenemisviis, isegi vaesed ei tee enam midagi sellist. Need vaesekesed, veedavad suvegi sageli linnas, väljasurnud hõõguvate asfalttänavate peal, paneelmajade rõdudel värviliste päevavarjude all, grilli vahetus läheduses.

Teadmiseks, muuseas ka Süürias kestab suvevaheaeg kolm kuud (niinimetatud sõjast hoolimata) – juuni algusest kuni augusti lõpuni, ning see veedetakse sageli rustikaalses suvemajas, kusagil mägedes, kui veab, ka Vahemere vahetus läheduses. Päeval eriti välja ei kiputa kui just päikesepistet ei ihka, aga see-eest õhtul: lauale kantakse puuviljad, külmad joogid, vesipiip muliseb, tsikaadid möirgavad nagu hullud. Musta öösse mattunud mäekülg on kaetud valgustatud majade tulukestega, temperatuur langenud mõnusalt Eesti suve tasemele. Suvi valmib seal virsikutega, juuli keskpaigas ilmuvad lauale viigimarjad ning augustit tähistatakse arbuuside ja viinamarjadega. Mugime siis aga kliimakatastroofi ja lihtsa elu terviseks!

P.S. Nostalgia parandab kõik haavad.