PICASSOST JA AINULT

Tegelikult ei juhtunudki see nii ammu, ehk viis-kuus aastat, kuigi praegu tundub mulle, et jäi vist küll eelmisesse ellu. Ja miks ma kasutan verbi “juhtus”, midagi ju ei toimunudki? Puhh, hommikuti on keeruline ennast käima saada, peas tiirleb sada seitsekümmend mõtet, argielu segamini loominguliste välgatustega, ja katsu sa va inimeseloom sellest kõigest siis sotti saada …

Olgu, alustame uuesti ja räägime lihtsate sõnadega ära, mis juhtus või õigemini ei juhtunud! Ühesõnaga, viis-kuus aastat tagasi puhkasin ma perega Lõuna-Prantsusmaal Montpellier’s. Tegemist oli klassikalise suvepuhkusega, mis kahjuks langes just sellesse aega, mil piirkonda tabas kuumalaine. Isegi päeval rannas käia oli liiga palav! Linnas jalutamisest rääkimata. Esialgu lasime end lõdvaks ja lömitasime kuni varaste õhtupoolikuteni renditud maja varjulisel terrassil. Et siis temperatuuri langedes autoga kesklinna õhtust sööma sõita. Mõnda aega see strateegia täitsa töötas, siis aga hakkas pealtnäha lõputu “kodus” passimine ka juba tüütama. Uurisin kaasavõetud reisijuhist, mida veel teha annaks? Ühel päeval käisime akvaariumis, mis on Montpellier’s väga tore, soovitan! Teisel päeval sõitsime ligi neljakümne kraadise palavuse juures sisemaale (päris hull mõte, ei soovita!) ja laskusime sügavale maa sisse koobastesse (jälle soovitan!). Maalinguid seal polnud, kuid igasuguseid põnevaid stalaktiite küll ja mis põhiline, temperatuur ei hakanud tervisele.

Seejärel said mõtted otsa. Käisime mõnel päeval rannas ja lähedal asuvas modernses suvituslinnas La Grand-Motte’is jalutamas. Kuid enne puhkuse lõppu otsustasin, et aitab nüüd küll, lähme muuseumisse. Mida pakutakse? Picasso, palun väga!

Ma olin Picasso töid näinud juba küll ja küll. Mõni on kindlasti ka Strasbourgis Moodsa Kunsti Muuseumis, kuid päris muljetavaldav oli Pompidou keskuses nähtu ja Baselis külastatud roosale ning sinisele perioodile pühendatud näitus. Ma ei ütleks, et Montpellier näitus suutnuks nendega konkureerida. See oli selline suvitajatele suunatud ja kuulsale nimele üles ehitatud haltuura. Näitusel polnud mitte ühtegi tuntud Picasso tööd! See-eest oli välja pandud kõik see, mis kuraatoritel oli õnnestunud Lõuna-Prantsusmaa kogudest kokku kraapida. Ja külastajatele demonstreeriti neid, ütleks, et lausa geniaalselt lihtsa kontseptsiooni põhjal. Nimelt kronoloogiliselt. Kõigepealt nö. akadeemilises stiilis, veel Hispaanias elatud noorusajal valminud õlimaalid, ja siis kõik muud perioodid sinna takkaotsa. Minu arvates olid enamik neist töödest üsna keskpärased ja visuaalsest teostusest põnevam oli sageli teose kõrvale riputatud selgitus. Biograafiline taust – mis Picasso elus tollal toimus ja mis tõukas teda taolist kunstiteost looma. Mis sundis teda katsetama uusi tehnikaid, liikuma uues suunas?

Olin sunnitud tunnistama, et tegelikult oli see üks suurimaid näituse elamusi mu elus.

Miks nii? Sest Picasso õpetas mulle, mida tähendab olla kunstnik või üldse loominguline inimene. Ja see teadmine istutas end mu sisse ja enam mu juurest ära ei lähe.

Kunstnik – see ei ole tunnustus või staatus, pole püha lehm ega töllerdav boheem. Kunstnik on tuuker, kes sukeldub igal hommikul tundmatusse vette, teadmata, millega ta õhtul taas veepinnale ilmub. Iga päev tuleb katsetada ja õppida, nuusutada ja järel joosta, riskida ja ebaõnnestuda. Tuleb üles leida sisemine vabadus, lihtsalt olla ja teha, sest midagi muud ei jää üle. Ja tohutult tekib sealjuures sõklaid, teri on nende hulgas vähe. Kuid nii need asjad juba on.

Väga lihtne tõde, poleks tarvis väljagi öelda. Näituseruumidest väljusin ma toona tundega, et Picasso oli siiski üks vähestest, kes oli sellele lõplikult pihta saanud. Ta oli viimistlenud mitte-tegemata-jätmise täieliku täielikkuseni. Meistriklass!