JA MAAILM LÕPPEB LIIBANONIS, IGAL ÕHTUL TAAS

Liibanoni tuleks vist pidada üheks ebaõnnestunuimaks riigiks maailmas. Ripub alatasa katastroofi äärel, päris lõplikult siiski otsa saamata. Ilus, aga mürgine. Meenutab mulle tahtmatult “Universumi lõpu restorani” Douglas Adamsi samanimelisest romaanist. Need, kes on lugenud, mäletavad küll. Selline eriline, meelelahutuslik koht, kus restorani külalised võisid õhtusöögi nautimise raames jälgida panoraamakna kaudu ka universumi lõppemise vaatemängu … igal õhtul uuesti, uute külalistega, otsast peale.

Vaat selline on Liibanon. Elamiseks tõenäoliselt mitte just kõige meeldivam kant, kuigi, kes teab? Aga kunstnike ja kirjanike jaoks vaieldamatult inspireeriv. Vastuoluline ja dramaatiline koht, kus inimvõimete piirid pannakse alatasa proovile.

Eile käisin Strasbourgis kohalikus fotogaleriis näitusel, kus näidati prantsuse fotograafi Stéphane Lagoutte’i töid. Tegemist on dokumentaalfotograafiga, kes on oma karjääri jooksul jäädvustanud aktuaalseid sündmusi kõikjal maailmas. Liibanoniga on tal aga eriline, isiklik side. Beirutis käib ta sageli, neli-viis korda aastas ja seda põhjusel, et ta naine on sealt pärit. Ka puhkusel olles ei suuda ta pildistamist jätta ja nii on kümne aasta jooksul toimunud Beiruti külastused inspireerinud teda looma igasuguseid seeriaid. Näituse tööd olid jaotatud viide ossa, osad neist dokumenteerivad, teised jälle kunstiliselt mõtisklevad. Kaks seeriat olid inspireeritud Beiruti sadamas toimunud plahvatusest, eelkõige sellele järgnenud ühiskondlikust šokist. Üks seeria dokumenteeris rahutusi, mis toimusid veel enne pandeemiat ja plahvatust. Ajal, mil kõik oli piisavalt hull, et minna tänavale protesteerima, teadmata, et hullem seisab veel ees … Ja kaks seeriat tõlgendasid viisteist aastat kestnud kodusõja mõju ühiskonnale. Need olid minu arvates näituse põnevaim osa. Esimene neist kujutas vaatlejaid. Hooneid ja kohti pildistades kippusid fotodele jääma akendel või rõdudel seisnud inimesed, kes vaatlesid fotograafi tegutsemist umbusklikul moel. Fotodel on nad pisikesed, kuid fotokunstnik otsustas nad “ära suurendada”, tehes neist kordades suuremad joonistused. Tulemus on meisterlikult ilus ja mõjuv. Teine liidab kokku fotograafi enda ja talle tundmatu, Beirutis tegutsenud pildistaja tööd. Linnas ringi kolades ja pilte tehes leidis fotograaf ühest majast mahajäetud filmirullid. Need hiljem ise ära ilmutades, avastas ta pildid, mis kõnelesid hoopis teisest ajast. Sõjaeelsed peod, perekondlikud koosviibimised, muretu meeleolu … Fotodelt leitud detailid liitis ta kokku omaenda kujutistega sõjajärgsest linnast. Elud, mis olid leidnud järsu lõpu – seda nii ülekantud kui võib-olla ka otseses mõttes. täpselt me ju ei tea – toodi nüüd sõjajärgsesse linna tagasi. Kuigi fotodelt vaatasid sageli vastu rusud ja häving, polnud üldine meeleolu siiski trööstitu. Pigem oli tegemist paratamatusega leppimisega, möödanikuga rahu sõlmimisega. Erakordselt vajalik protsess, et saaks oma eluga kriisijärgselt jälle edasi liikuda. Liibanonlastele endile kahjuks ehk liigagi tuttav toimetulekumehhanism. Nagu “Universumi lõpu restoran”, homme taas, otsast peale.